Minu luuletused.

Isegi jumalad võitlesid ,
kes omas merd ja kes taevast .
Kõik heitlesid ,
et pääseda higist ja vaevast .
Kadunud põlvkonda hävitas sõda
ja valu mis määrati nooruse hingele .
Neid tappis enda verine oda
ja väärt kummardust kingiti kangele .
Võib olla mälestus hoiab neid meeles,
nende vaev ja raskused.
Nende nimed rändavad mitmes keeles,
nende intelligents ja oskused.
Nemad ongi meie alus,meie kaitse ja minevik,
nendest rääkida minul on valus,
hirm vaadata, kui tume on tulevik.
Me olime võitlejad enese eest,
nüüd oleme sõjast taastujad.
Mis tuleb, mis ootab meid ees ?
Kas saavad meist jälle need laastajad ?

By Tanja


Ilma silmadeta olen ma pime,
kuid äkki ongi see parem.
Olla suuta, ärgata varem,
väriseda, hüüda hääleta su nime.
Kirjutada ilma käteta sõnu seinale,
tunda et olen ilma ees alasti,
tunda, et olen kõik teinud valesti
ja anda vabadust mõtete leinale kehale.
Las ma jooksen ilma jalgadeta,
ajan taga tiibadeta liblikat.
Las ma elan nende valedegaja
söön mõtetes maasikat.
Las lehvivad minu olematud juuksed
ja las tuksub süda, mida pole.
Las kõlavad tuules minu kajata nuuksed.
Elu nagu mustrita male.
Jäägu minu jälgedeta sammud
ja minu nägu, mida keegi pole näinud.
See kõik oli kunagi, kunagi ammu,
kõik teavad, et ma pole käinud.

By Tanja