Vaene Werther

Lugesin juba eile Goethe teose läbi. See oli väga sügav ja hea lugeda . Kes on lugenud Goethe " Faust " ja nurisesid selle raamatu igavuse üle, siis teile soovitan "Noore Wertheri kannatused" . See on nüüd lihtsam teos aga samas on selles suur sisu. Mõte ! Ja tegelikult Goethe teoseid on keerukas lugeda inimestele, kes ei huvitu ilukirjandusest või noh, kellele lihtsalt ei sobi natuke keerukama süžeega teosed. Ma ütleks, et see raamat, mille ma suutsin nüüd kahe päevaga läbi lugeda, on suhteliselt psühholoogiline. See räägib noorest mehest (nimega Werther) , kelle sisemine võitlus enda ja kogu maailma üle, on väga kurb . Tema hing on täis kahtlusi. kord on ta õnnelik, siis jälle raevunud. alguses püüab ta millegi eest põgeneda, leiab ilusa paiga, armub. ta maalib sealset loodust nagu oleks ta üks tükike sellest , ta kirjutab luuletusi ja tunneb , et ta on leidnud oma sisemise rahulolu. Tegelikult, kõik tema mured algavad pärast armumist naisesse, kes tegelikult on juba teisega kihlunud. Tundub tüüpiline. See kuidas Werther kõik oma tunded püüab kirja panna, samas on tunda, et ta tunneb raevu, et ta ei suuda seda kõike täpselt nii kirja panna nagu see tema sees tegelikult on . Ta muutub liigselt emotsionalseks. Ütleks lausa, et tal oli haigus nimega KURVAMEELSUS. Ta ei suutnud kunnagi õnne nautida . See oli alati tema jaoks üürike. Ja lõpp on sellel teosel loomulikult traagiline. Surm ja veelkord surm . Ta lõpetab oma elu . Ma ei taha sellest teile pikemalt ja üksikasjalikult kõnelda, sest seda peaksite te ise lugema. Oma pilguga puurima, süvenema ridade vahele, tunnetama igat emotsiooni kirjutatud ridadel. Miks on Goethe minu jaoks eriline ? On ju olemas kirjanikke, kes käsitlevad samu probleeme lihtsamas keeles. Meile arusaadavalt. Asi ei olegi selles, kuidas kirjanik om asõnadeg mängib, asi ei ole selles, kui lihtsalt või keeruliselt suudab ta oma mõtte meile välja tuua. Asi on emotsioonis ! Elmuses. See kuidas sa suudad sellest kirjanikust aru saada, kuidas sa suudad ennast sellese teosesse sisse elama panna. Kuidas sa korraga oledki sama maalapil, selle sama inimese kõrval, ümberringi lapsed mängimas või tunned igat puudutust ja lõhna , mida kirjeldatakse. Alles siis saad sa aru raamatu tõelisest mõttest. Raamat peab meeldima, ta peab sulle hinge jääma, sa pead mäletama seda ka paar aastat hiljem ( loomulikult mitte igat detaili ) . Need raamatud, mis ei meeldi, nendest ei saa me tavaliselt ka aru. Aga mulle Goethe meeldib ja tema " Faust" meeldis ka. Väga meeldis. Siiani meeldib. Vot sellest kirjanikust saan ma sotti. Ma mõistan teda. Mulle meeldivad tema teosed. Keerulised esmapilgul , kuid lihtsamad ning mõnusamad süvenemisel. Jep, raamatutesse peab süvenema. Muidu võib paljugi kaotada.
Oma järgnevaks raamatuks olen hakkanud lugema "Tristani ja Isolde lugu " . Me kõik teame seda raamatut. Oleme vähemalt nime kuulnud. Mina pean häbenema aga hakkasin seda lugema alles eile. :D Olen nüüd lugenud umbes 15 lk -ge. Hetkel tundub nii tüüpiline. Klassikaline story . Aga PEAB SÜVENEMA ! Äkki siis leian sealt ka mõne mõtte :) Teose lõpul siiski.


Naised on osa kunstist, justkui kunstnikud , kes maalivad oma elu kirevaks. Naised ei olegi kunagi täpsed, pigem sügavad ! ( By Tanja)