Mis asi see on , mis mind nõnda painab ? Rahutuks on muutunud mu süda. See on raske. Ma tean, et see ei ole koolist, sealsed eksamid alles tulevad ja ma ei ole veel päris sellest aru saanud ? Jah, igatsen teatrit . Igatsen luulet. Äkki on selles asi. Mu sees on nii palju sõnu aga neid on nii raske kõva häälega öelda. Püüan siis paberile, kuid see on sama raske. Miks ? Minuga toimuvad sellised asjad nagu näiteks : istun bussis, vaatan merele ja korraga hakkab mu sees kõik põlema, mustmiljon mõtet on peas, mu rinnus torkab, nagu teraga peksaks keegi vastu mu tukslevat südant. Ekstaas ja hirm valdavad mind koos samal hetkel. Hirm ja õnn. Nagu oleks meeletu kogemus mu hingele kosutust andnud aga ma ise ei mõista sellest kuidagi aru saada. Pagan , ma ütlen selle peale. Teine asi on õhtuti, unustan end aknast välja vaatama umbes pooleks tunniks, tean, et sel hetkel mu süda peksab teisiti, mind valdab sama tunne, mis mind merd vaadates haaras. Appi, tahaks ma karjuda kuid samas olen meeletult õnnelik. Ühtäkki voolavad mu põskedele poolkülmad pisarad. Jah, külmad. Või on siis mu kehatemperatuur teine, et mulle tundub nagu oleksid mu pisarad pisut jahedavõitu. Miks ma nutan ? On see õnnest või kurbusest ? Miks kurb ? Ma ei ole kurb aga ma igatsen. Ma ei ole õnnelik aga ma naeran . Ma ärkan üles täis lootust , mu süda puperdab jällegist. Need oleksid nagu hetked , mil ma peaksin hakkama vast luulet kirjutama. Aga deem it, ühtegi rida ei tule !!! Emotsioonid on laes, ma olen neid üleni täis aga paber mu ees on tühi. Äkki see lihtsalt tundub nii ? Äkki ma kujutan seda kõike endale ette ? Äkki ma lihtsalt tahaks olla hetkeks ilma millegita ja kellegita. Äkki on meres miski, mis mind nõnda paelub. Ja akna taga nagu vilguks lootuse tuluke ? Äkki miski on seal ? Tahab "see miski " mulle midagi öelda ? JA APPI kui tüdinenud ma olen inimeste mõtetust mölast. JAH ! Mõtetu möla. Ma ei tea miks aga mõne inimese puhul tundub isegi loogiline jutt puhas bullshit. Vabandust väljenduse eest. Kuid paraku see on nii. Võib olla ei tundu ta lihtsalt mulle siiras. Inimene peaks ise ka aru saama millest ta räägib. Mina ei ole ka tark, ei ole ma midagi nii kõrgelt haritud. JA ega see haridus kõiki ka ei aita. Ega siis ülikool ainus ei ole, mis õpetab. Kogemused ! Kogemused ! Mõne koha peal pead lihtsalt suu kinni hoidma. Okei, kui on palju öelda ja sa tahad seda öelda, siis tee seda vähemalt õigel ajal. Kirjuta ! See aitab alati. Mõni ei mõista aga paber suudab igasugust solki alla neelata. Lihtsalt kirjuta. Vabasta oma meeled. Kasvõi ühe rea kui sa ütled sellega kõik, mida sa oled tahtnud öelda. Ära keeruta. Tagasihoidlikus hakkab minus taanduma. Olen hakkanud enda peale mõtlema. Mitte egoistlikus aga kõige puhtamas mõttes, mida ma üldse mõelda saan. Ma olen enesekindel naine. Just nimelt selles mõttes, et ma tean, et olen väärt rohkemat kui mõned mulle omistada soovivad. Mis kuradima väike plikatirts ma siin teile olen ? ( Ma räägi siin kõikidest tegelikus mõttes, rahunege ) Olen tugev ja iseseisev ! Ja mul on nii palju öelda ! oi kui palju mul on öelda ! Mul on maailmale nii mõndagi öelda aga selle jätan hiljemaks , kui mul on VEEL ROHKEM öelda !



Täna oli korda läinud päev ! Elagu Kant ja tema loodusseadused ! Elagu luule !


mäletan aega, mil olin savi
ainult savi,
tühipaljas sau !
Tahan savi olla!
Tühipaljas savi...

Nad võtsid mind ja mätsisid......
( By Urve Karuks , need on mõned read ta ühest luuletusest, see ei ole siin tervik, vaid mõned tükid tervikust )


Ma Heegelit ei mõista, ei metafüüsikat kuid kui sa mulle näkku kargad, ma näitan sulle rusikat ( By Tanja )