Su pinnal ma seisan, hüüdes vabadust,
seisan ja vahin, lootes enese lunastust .
Su pind on nii kerge, ma tunnen, et vajun
ning sisimas hirmust su poole ma karjun.
Ma tean, sa vihkad, kui nõnda ma anun,
kuid mis ma saan teha, sinult abi ma palun.
Sa tahad ma võitleks, hingest ja hingega-
selle võitmatu hinge olemuse enesega,
kuid ma olen üks õnnetu,
haige ja nurjatu.
Ei kavatse enam ma tõusta ja püsida,
miks minul ei ole õigust nutta või väsida ?
Ma tean, et karistad mu haledat anumist,
kuid siiski ei suuda ma jätta nüüd karjumist.
Su pinnal ma seisan, hüüdes vabadust,
seisan ja vahin, lootes enese lunastust.

Mu maailm.

(By Tanja)