Mis õigus meil, inimestel, on öelda, mis on õnn ? Meie, kes me pidevalt kõikide kiusatustega kaasa läheme. Inimesed tahavad olla õnnelikud. See on fakt. Kõik inimesed on tundnud oma elus õnne hetki. Loomulik, et see ei ole püsiv. Miski pole päris püsiv. Kord oleme õnnelikud, siis jälle õnnetud. Siiski ei ole meie need, kes võivad määratleda õnne, kui midagi, mis on kõigi jaoks sarnane. Õnn on igale inimesele individuaalne. Näiteks, kui me näeme väikest last tänaval, kes sööb naeratava näoga isa või ema ostetud jäätist. Me näeme , et ta on õnnelik ja vahel paneb see meidki muigama. Me ei saa öelda, mis on tegelik õnn. Me ei või minna selle lapse juurde ja öelda, et see jäätis ei tee sind õnnelikuks. See on hetk, mis annab talle täisväärtuslikuma lapsepõlve. Võib olla ongi üks suurim õnne probleem see, et me tahame seda kuidagi defineerida. Inimesed tahavad leida igavest õnne. Tee, mis viiks meid paradiisile lähemale. Mis siis, kui paradiisi polegi ?
Inimesed usuvad seda, mis neile tundub õige. Samuti on õnn igale inimesele just see, mis annab neile tahet elada. Miski, mis värskendab vaimu, annab turgutust edasi minna. Tänapäeva ühiskonnas on nii palju ahvatlusi, kuid, kes ütleb, et me ei tohi neist kinni võtta ? Inimesed eksivad. See on juba kord nende loomuses. Ma arvan, et õnne ongi võimalik leida ainult läbi pisarate. Kõik ei peagi olema ideaalne, eriti õnn. Me peame proovima kõige pealt halba, et siis aru saada, mis on meile hea. Öeldakse küll, et rumal õpib enda vigadest ja tark teiste omadest. Mina siiski vaidleksin selle vastu. Vead on need , mis teevad meid tugevamaks. Loomus on miski, mida on raske muuta ning meie jaoks on see üks osa meist endist. Me eksime ja püüame seda siis parandada. Selline on elu. Usun, et hetked, mil me tunneme, et oleme õnnelikud, on mäletamiseks, mitte selleks, et neid unustada. Iga kord , kui oleme õnnelikud, ei tohiks me hakata mõtlema, et kas see ikka on õige ? Kas see on ideaalne ? Milleks ? Me tunneme ja las see nii ka olla.
Tihti küsitakse, mis on õnn aga harva, mis on õnnetus ? Jääb selline mulje, et õnnetu olla on meil õigus, kuid õnn on miski milles kahelda. Ma arvan, et kui maailm on kord juba selliseks loodud, et me peame kannatama, siis võime ka rõõmustada, mitte pidevalt püüdma definnerida õnne olemust.
Kaugele peame me veel minema, et leida igavest õnne. Mitte kaugele, sest seda ei olegi olemas. Vähemalt on see minu arvates nõnda. Milleks otsida midagi, mis on su enda kõrval. Lihtne ja tavaline oma olemuselt, ei midagi rohkemat. Alguses mainisin ma väikest last jäätist söömas, nüüd tooksin veel ühe näite. Inimene ärkab üks hommik tavalisest palju varem. Kardinaid akende eest lahti tõmmates, avastab ta, et just tänane hommik on eriline. Talle tundub, et päike paistab eredamalt kui iialgi varem. Teda valdab rahulolu, mingisugune õnnemoment on vallutanud terve ta keha. Siin puhul ei saa me samuti öelda, et see ei ole õnn. Tema jaoks on. Isegi kui see kestab vaid hetke, on see siiski midagi, mis pani teda sel hetkel tundma, et tema elu on elamisväärt.
Õnn ei ole ideaalne, ei taha ka uskuda, et see on igavene, kuid see on miski , mis annab meile rahu. Pole tarvis seda liiga palju otsida. See tunne võib tekkida ainult hetkeks , kurb on see siis, kui selle maha magad, sest oli tarvis otsida midagi ideaalsemat, kui see tegelikult on.