See sügavik, kuhu ma su vajutan,
justkui väikese kivi, mis mu talla all,
see sügavik on lõputu .
Kõik su elus olevad rakud ma uputan,
nagu väikese kassipoja.
Inimene sa oled nii mõtetu,
täiesti mõtetu,
leidsid ka aja,
millal sündida siia.
Siis, kui minu magu seedib
ja pulss tuksleb,
siis ka sinu haige hing
siin ilmas eksleb.!
Sa pole väärt, et olla kivi,
ei meri, liiv, ei tuvi.
Ei saaks sa olla puu,
ei taevas, tähed, kuu!
Ainult inimene saad sa olla,
räpane ja higine,
mõtetu ja vigane !

Vahel ma soovin, et vajuksin põhja ,
et õpiksin tundma su valu,
su sügavust ja hingepõhja.
Et tunneks su kuumust,
lämmatavat, saastunud õhku,
su hirmu ...
Tahan kanda koos sinuga
sulle määratud raskust.
Kergendada veidike su koormat,
nutta koos sinuga.
Su huumust ja niiskust
tahaksin hoida oma käte vahel.
Sa oled meid toitnud,
su vilja oleme hoidnud,
edasi kandnud,
teistega jaganud, üksteisele andnud.

Oled meile kinkinud linnuhääle
ja võimalust omada arenguruumi,
su heldusi suuri,
ei jõua me ära tänada.

Ja ikka ,
ikka ....
meeldib meile omada.
Sa oled kõikide Ema ja Isa .
Sa oled Suur , tõesti Suur,
elu ja surma juur,
õhku edasi kandev tuul,

meie enda maailmaruum !

( By Tanja )