Vahel ma soovin, et vajuksin põhja ,
et õpiksin tundma su valu,
su sügavust ja hingepõhja.
Et tunneks su kuumust,
lämmatavat, saastunud õhku,
su hirmu ...
Tahan kanda koos sinuga
sulle määratud raskust.
Kergendada veidike su koormat,
nutta koos sinuga.
Su huumust ja niiskust
tahaksin hoida oma käte vahel.
Sa oled meid toitnud,
su vilja oleme hoidnud,
edasi kandnud,
teistega jaganud, üksteisele andnud.

Oled meile kinkinud linnuhääle
ja võimalust omada arenguruumi,
su heldusi suuri,
ei jõua me ära tänada.

Ja ikka ,
ikka ....
meeldib meile omada.
Sa oled kõikide Ema ja Isa .
Sa oled Suur , tõesti Suur,
elu ja surma juur,
õhku edasi kandev tuul,

meie enda maailmaruum !

( By Tanja )