Meid on kaks siin ilma peal.

Meid on kaks siin ilma peal,

vahel saavad need hinged kokku ja

arutavad maailmaasju kohvitassi seltsis.

Aeg on teinud oma töö, üks on siin ja teine seal,

üks on õnnelik ja teine trotsis

ja siis jälle vastupidi.

Maailm tahab panna nad proovile,

kuid need kaks unistusi täis hinge

ei allu sellele soovile,

nende jaoks ei ole see mingi pinge.

Neil on olemas armastus,

mis on tugevam kui tormine meri

või põllule jäänud üksikud

tammepuud.

Nende soontes voolaks justkui üks ja sama veri,

kuigi DNA ei pruugi seda näidata.

Üks ütleb teisele :

Ma armastan sind mu ingel,

pea meeles , sa püsid mu väikesel hingel,

nagu elektirkarjus, millest keegi läbi tule.

Teine ütleb vastu:

Ohh sa mu lambuke, mu väike aare,

mis sa arvad sellest, kui ostaks ühe saare,

ja põgeneks teiste eest ?

Meid on kaks siin ilma peal

ja keegi ei suuda meid vastupidises veenda.

Ja mis siis , et üks on siin ja teine seal,

lahutada meid ei suuda miski siin ilma peal !

Üks sõõm ,

suur rõõm .

See lõhnav kohvitass.

Triinule !

(By Tanja)