Põhimõtteliselt . Mis põhimõtteliselt ? Ma ei tea :D Mulle meeldib see sõna . Millest ma siis tahtsin kirjutada . ? Teater. Kuidas ma ikka ja jätkuvalt igatsen sinna. Lausa põlen. Nagu leek, mis ei taha kustuda, ainult tugevamini põleda. Lugesin just läbi Katrin Karisma raamatu "Minu ilus elu" ja see andis mulle tohutult energiat. Hakkasin mõtlema, et elu ei ole ikka kellegi jaoks lihtne. On olemas erinevad inimesed, kellel on erinevad võimed. Kes tuleb toime, kes mitte . Mina tahaksin kuuluda sinna sektorisse, kus ma saaksin ikka selle eluga hakkama . Alla anda ei tohi . Mitte miski ei tulegi lihtsalt kätte. See on juba vana tõetera ja tegelikult ei pea keegi seda nii palju kordama. Inimene peab ise oma tõe üles leidma. Ja see on pikk protseduur. Pikk teekond. Hakkasin täna mõtlema , et inimesed käituvad ikka nii ühte moodi. Jällegist vana tõetera aga selle üle niimoodi juureldes avastasin ma ka enda kohta nii mõndagi. Ma olen alati olnud inimene, kellele ei meeldi sugugi avalikult tunnistada oma vigu. Ikka on üks ja teine süüdi. Süüdi on elu. Ma kordan endale, ma ju usun jumalasse, miks ta mind siis ei aita ? Aga kuidas ta saakski, kui ma tegelikult ei palugi ta abi. Ma ütlen, et ma usun, panen küünlagi põlema, vahel palvetan ja satun ka aeg ajalt kirikusse. Aga kuidas ma tema poole pöördun ? Kallis Jumal, anna mullle jõudu selles elus edasi minna. Anna tervist ja jaksu mu perele ja sõpradele. Aita leida mu tugevus. Kõik on õige. Aga miks ma siis tõepoolest abi ei saa ? Täna avastain enda jaoks vastuse. Esitasin küsimuse, et kas ma ka tajun jumala jõudu ? Kas ma tõepoolest usun, et ta tuleb mu lähedale ja puudutab mind, kui ma teda vajan. Ei . Ma pole tõsiselt seda uskunud. Ainult loodan. Aga usk peab olema. Tugev ja vankumatu. Näita talle, et sul on valus ja raske aga , et sa oled tõesti valmis edasi minema, koos tema abiga. Kutsu teda, kirjelda teda ja ta tuleb peagi sinu juurde. Jumal on jõud. Kõikvõimas jõud. See ei ole isiksus, kes istub taevaserval ja lehvitab kätega edasi ja tagasi. Jumal on sina ise. Sinu hing. Sinu usk. Sinu lootus. Sa usu ja ta juskui tuleb su sisse ja suunab sind õigele teele. See on JÕUD, mis on tegelikult sinus alati olemas olnud. See täidab sind terviklikuks ja sa hakkad maailma nägema yye pilguga. See on nagu esimene armastus . JÕUD. USK. Muud midagi. See ongi JUMAL. Ja igas inimeses on see olemas, ta peab lihtsalt otsima, kutsuma selle enda juurde. Kui on valus, siis karju, kui oled rõõmus, siis naera. Aga tee seda südamest. Kogu võimsusega. Nii, et ka maapin su jalge all tajub seda. Ärge olge nii pinnapealsed. Muidugi me oleme elusorganismid, kellel on olemas funktsioneerivad organid. Kõik tundub tavaline. Me sünnime ja sureme. Vajame lihtsaid asju , et olemas olla. Aga kas see on tõesti kõik ? Ma ei usu. Meil on ka oma ülesanne. Mitte kunagi ei ole nii, et keegi või miski saaks eksisteerida lihtsalt olemasolu tõttu. Vesi on olemas, sest me vajame seda. Loomad vajavad seda. Puud on selleks, et meile puhast õhku anda, kui see eest on meie enda käed ehitanud tehaseid, mis toodavad süsihapegaasi. Aga jällegist põhjusega. Need tehased teevad jällegist meie heaks midagi. Paberitööstus vms. Niisiis, kuidas saame meie ainult lihtsalt olla ? Mis privileegid meil selleks olemas on ? Miks me ennast nii kõrgeks peame ? Kas seetõttu, et meil on olemas aju, mis mõtleb ? Meie peame ka ju siis midagi tegema. Selleks ongi meile rohkem mõistust antud. Me peame nüüd tasakaalustama, mida meile anti ja midagi endast tagasi andma. Mingid jäljed peavad meist jääma. Muidu inimesed, nagu tõesti, on kõik olnud mõtetu .
Mõelge natuke, mis on teie oskused ja kasutage neid. Ja kui leek põleb, siis põlege kaasa. Kui miski teis voolab nagu tugev kosk, siis uju kaasa. Mine vooluga kaasa. Anna endast kõik, mis anda suudad. Ja kunagi leiad sa selle rahu ja arusaamise, miks sa eksisteerisid. Ja sa leiad mõte. Ja selle kõige alus on USK .