Sunnitud meeleolu .

Vahel me lausa peame sundima end naeratama. Lähed peegli ette ja venitad võltsi positiivse näoilme ette . Siis lähed välja, lähed tööle , pead olema virk ja kraps kuigi tegelikult sooviksid istuda teki all keras ja nuta kogu hingest . Igatsus ja armastus on tugev emotsioon. Me teame kõik, et meil on vahel väga valed illusioonid , eriti kui asi on armastuse lahti mõtestamises. Aga milleks on vaja seda sõna üldse lahti mõtestada ? Ma tean, et paljud ütlevad ( ja on isegi teaduslikult tõestatud ), et armastus on lihtne hormoonide möll vms. Aga kui see tunne on siiski tingitud ja sa hoolid kellegist nii väga, siis on ikka hea tunne küll. Aga mitte siis kui see inimene läheb sinust kaugele . Niisiis, ärka Tanja ja naerata . Kõik läheb kergemaks . Elu muutub paremuse poole. Siis astud ükspäev jälle sita sisse, ropendad , lähed närvi, kuid lõpuks pesed jalatsi puhtaks ja avastad, et nüüd on see veelgi puhtam. Nii see on . Elu põhitõed ei muutu tegelikult kunagi. Naerata Tanja, naerata. Pingutame näonahka ja püüame mitte välja teha oma niisketest silmadest. Tundub mingi imal " lovestory " ? Aga ei ole, ma tunnen esimest korda elus sellist lendlevat armastust ja see tunne on liiga hea, et sellest lahti lasta. See ongi täpselt selline muinasjutu tunne. Milleks meile muinasjutud ? Keegi on neid ju välja mõelnud ja üles täheldanud, see tähendab, et ma ei ole esimene , kes midagi sellist tunneb, või vähemalt unistab millegist sellisest . See on täpselt selline tunne nagu olen ma väikesest peale mõelnud, milline see olla võiks. Oma armsama käte vahelt välja tulles ja uuele päevale vastu astudes, tunned sa , et sa tõesti lendad. Sa näed elus nii palju ilu. Naeratust ei pea teesklema. See tuleb iseenesest. Tunned , et oled kõikvõimas ja suudad elu ka kõige raskematele küsimustele vastused leida. Õnnelik olla ei ole ju ometi patt ? Aga miks siis tahetakse seda tunnet vahel liiga ruttu ära võtta ? Kas seepärast , et inimest tema teiste pattude eest karistada ? Ma ei taha seda uskuda, kuna armastus teeb inimesest veel parema inimese ja see peaks ju ainult hea olema. Õige ja isetu armastus ei tee kurjaks. Räägitakse küll, et armastus võib teha inimesest iseka persooni aga mina usun, et siis ei ole see õige armastus. Mina uskusin ka pika aega, et peale seda kui mulle haiget tehti, olen ma maailma peale vihane ja vihkan igat inimest , kes läheneb minu armastusele, hirmuga, et ta võetakse mu käest ära. Aga mina talitasin vastupidi. Ma ei näidanud viha välja ja siis see kaduski. Sest tahtmine teha oma armastatud inimesele head meelt oli suurem kui ükskõik mis raev. Naljakas, palju muutus peale seda. Inimene, kes on nüüd minust väga kaugel, teises riigis maailma avastamas, oli ühtäkki minuga soe ja leebe. Ma leidsin üles jälle selle pilgu, millega ta mind kunagi alguses vaatas. Ja nii me veetsimegi neli viimast unustamatut päeva koos. Ilma ühegi tülita, täis kirge ja soojust . Tegelikult on see tunne ikka nii tugev, kuidas sa võid ühte inimest nõnda vajada. Vahel tunned, kuidas pea läheb mõtlemisest lõhki . Panen silmad kinni ja ta nägu on justkui maalitud mulle silme ette. Iga vaade ja maneer on selgesti meeles. Nina, silmad, suu, iga detail on selge. Ma olen õnnelik, et olen sellist tunnet tundnud ja tunnen siiani. Ja usun ikka veel , et kõik läheb paremaks. Loodame. Usume . Püüame .

AGa jah, tuleb järjekordne päev üle elada, naeratus näole ja tegutsema. Ega siis paigal istumine ka ei aita. Tuleb võidelda .

( By Tanja )