Õudne kuidas võib miski sulle haiget teha. Eriti siis, kui kõik asjad justkui kukuksid sulle kaela. Ma näen kannatamas lähedasi inimesi ja kannatan ka ise paraja murekoorma all. Ma olen abitu igas mõttes. Hetkel tundub, et mu tugevus on mind maha jätnud .Raske. Selline tunne, et ei oska olla. Ma isegi mõistan neid inimesi, kes lahkuvad siit ilmast omast vabast tahtest. Ma ei uskunud, et elu võib nii keeruline olla. Selline tunne nagu oleks hetkel peategelane kusagil seebiooperis aga lõppu ei taha kuidagi tulla. Oleks aeg nagu sellest rollist välja tulla aga kusagil ei leia ust, et minna grimmiruumi ja omalt see meik maha pesta ning normaalsesse ellu tagasi pöörduda. Õnneks ma usun, et olen siiski tugev ning oma pääseteed ei hakka ma otsima vabatahtlikust surmast. See on välistatud. Pean veel nii paljudele toeks olema, nendele kes mind vajavad. Aga nõrkus on küll hetkel peal, tahan ja ei taha, suudan ja ei suuda, olen ja ei ole . Nagu kummitus käin mööda aianurki ja ei leia ust , kust saaksin sisse astuda ja oma koha leida. Kõik on nii muutunud . Mina ise, mu elu . Ma tõesti ei taha siin oma kõik mured välja laduda aga hetkel on neid tõesti palju ja need ei ole sellised millest oleks kerge välja tulla . Võitlemisest ei ole siin kasu . Ohjah, millal läheb kergemaks ? ega vast ei lähegi, mul on selline tunne . Kurb on olla ja kahju, et elu tahab nõnda inimeste peal trampida. Ma saan aru, et paljudes asjades oleme me ise süüdi ja paljudest väikestest asjadest ehitame me elevandi. Aga mis siis kui sind on tabanud selline asi, milles sa ei ole süüdi ja mida meie, inimesed, ei suuda valitseda ? See paneb mõtlema.


Sööge sitta !

(By Tanja )

Meid on kaks siin ilma peal.

Meid on kaks siin ilma peal,

vahel saavad need hinged kokku ja

arutavad maailmaasju kohvitassi seltsis.

Aeg on teinud oma töö, üks on siin ja teine seal,

üks on õnnelik ja teine trotsis

ja siis jälle vastupidi.

Maailm tahab panna nad proovile,

kuid need kaks unistusi täis hinge

ei allu sellele soovile,

nende jaoks ei ole see mingi pinge.

Neil on olemas armastus,

mis on tugevam kui tormine meri

või põllule jäänud üksikud

tammepuud.

Nende soontes voolaks justkui üks ja sama veri,

kuigi DNA ei pruugi seda näidata.

Üks ütleb teisele :

Ma armastan sind mu ingel,

pea meeles , sa püsid mu väikesel hingel,

nagu elektirkarjus, millest keegi läbi tule.

Teine ütleb vastu:

Ohh sa mu lambuke, mu väike aare,

mis sa arvad sellest, kui ostaks ühe saare,

ja põgeneks teiste eest ?

Meid on kaks siin ilma peal

ja keegi ei suuda meid vastupidises veenda.

Ja mis siis , et üks on siin ja teine seal,

lahutada meid ei suuda miski siin ilma peal !

Üks sõõm ,

suur rõõm .

See lõhnav kohvitass.

Triinule !

(By Tanja)