Kui sa oleksid liblikas......Siis sa saaksid igal ajal minu juurde lennata ja mu õla peale istuda . Ning mina vooliksin savist sulle pisikese kruusi, et sa saaksid ikka minuga kohvi juua. Ja siis me sosistaksime üksteisele ja oleksime õnnelikud . Istuksime aknalaual , minul paljad varbad üle aknaserva ja sina saputaksid oma tiibu mu õlal ning vaataksime õue. Koos ütleksime kohvilõhnavas kevades- vot see on alles elu ja itsitaksime ! :)


Lennake aga mu õlale :)

( By Tanja )

Sunnitud meeleolu .

Vahel me lausa peame sundima end naeratama. Lähed peegli ette ja venitad võltsi positiivse näoilme ette . Siis lähed välja, lähed tööle , pead olema virk ja kraps kuigi tegelikult sooviksid istuda teki all keras ja nuta kogu hingest . Igatsus ja armastus on tugev emotsioon. Me teame kõik, et meil on vahel väga valed illusioonid , eriti kui asi on armastuse lahti mõtestamises. Aga milleks on vaja seda sõna üldse lahti mõtestada ? Ma tean, et paljud ütlevad ( ja on isegi teaduslikult tõestatud ), et armastus on lihtne hormoonide möll vms. Aga kui see tunne on siiski tingitud ja sa hoolid kellegist nii väga, siis on ikka hea tunne küll. Aga mitte siis kui see inimene läheb sinust kaugele . Niisiis, ärka Tanja ja naerata . Kõik läheb kergemaks . Elu muutub paremuse poole. Siis astud ükspäev jälle sita sisse, ropendad , lähed närvi, kuid lõpuks pesed jalatsi puhtaks ja avastad, et nüüd on see veelgi puhtam. Nii see on . Elu põhitõed ei muutu tegelikult kunagi. Naerata Tanja, naerata. Pingutame näonahka ja püüame mitte välja teha oma niisketest silmadest. Tundub mingi imal " lovestory " ? Aga ei ole, ma tunnen esimest korda elus sellist lendlevat armastust ja see tunne on liiga hea, et sellest lahti lasta. See ongi täpselt selline muinasjutu tunne. Milleks meile muinasjutud ? Keegi on neid ju välja mõelnud ja üles täheldanud, see tähendab, et ma ei ole esimene , kes midagi sellist tunneb, või vähemalt unistab millegist sellisest . See on täpselt selline tunne nagu olen ma väikesest peale mõelnud, milline see olla võiks. Oma armsama käte vahelt välja tulles ja uuele päevale vastu astudes, tunned sa , et sa tõesti lendad. Sa näed elus nii palju ilu. Naeratust ei pea teesklema. See tuleb iseenesest. Tunned , et oled kõikvõimas ja suudad elu ka kõige raskematele küsimustele vastused leida. Õnnelik olla ei ole ju ometi patt ? Aga miks siis tahetakse seda tunnet vahel liiga ruttu ära võtta ? Kas seepärast , et inimest tema teiste pattude eest karistada ? Ma ei taha seda uskuda, kuna armastus teeb inimesest veel parema inimese ja see peaks ju ainult hea olema. Õige ja isetu armastus ei tee kurjaks. Räägitakse küll, et armastus võib teha inimesest iseka persooni aga mina usun, et siis ei ole see õige armastus. Mina uskusin ka pika aega, et peale seda kui mulle haiget tehti, olen ma maailma peale vihane ja vihkan igat inimest , kes läheneb minu armastusele, hirmuga, et ta võetakse mu käest ära. Aga mina talitasin vastupidi. Ma ei näidanud viha välja ja siis see kaduski. Sest tahtmine teha oma armastatud inimesele head meelt oli suurem kui ükskõik mis raev. Naljakas, palju muutus peale seda. Inimene, kes on nüüd minust väga kaugel, teises riigis maailma avastamas, oli ühtäkki minuga soe ja leebe. Ma leidsin üles jälle selle pilgu, millega ta mind kunagi alguses vaatas. Ja nii me veetsimegi neli viimast unustamatut päeva koos. Ilma ühegi tülita, täis kirge ja soojust . Tegelikult on see tunne ikka nii tugev, kuidas sa võid ühte inimest nõnda vajada. Vahel tunned, kuidas pea läheb mõtlemisest lõhki . Panen silmad kinni ja ta nägu on justkui maalitud mulle silme ette. Iga vaade ja maneer on selgesti meeles. Nina, silmad, suu, iga detail on selge. Ma olen õnnelik, et olen sellist tunnet tundnud ja tunnen siiani. Ja usun ikka veel , et kõik läheb paremaks. Loodame. Usume . Püüame .

AGa jah, tuleb järjekordne päev üle elada, naeratus näole ja tegutsema. Ega siis paigal istumine ka ei aita. Tuleb võidelda .

( By Tanja )

Mis annab meie kindlustunnet ? Paljude meelest on see õnn . Et sul on olemas kindel töökoht, kindel sissetulek, kindlad sõbrad, kindel mees , kindel elukoht. Kindasti annab see meile kindlustunnet aga siiski mitte täielikult. Kindlustunnet ei saa keegi päris lõpuni tunda. Me elame maailmas, mis on täis üllatusi. Valu, pisaraid, naeru , hetki jne . Me saame tunda nii õnne kui ka ebaõnne. Kõik on väga ebamäärane ja mitte kunagi päris kindel. Mis siis võiks anda meile seda päris kindlsutunnet ? Vast ei miski. Isegi siis kui sa arvad, et oled õnnelik, siis ikka ei ole sa isegi selles õnnes päris kindel. Kaua see kestab ? Kes või mis tuleb nüüd ja võtab selle kõik ära. Need on kahtlused, mida iga üks meist on elus päris palju tunda saanud. Sul on õnnelik perekond aga kui sa hommikuti lapsed kooli saadad, siis ikka mõtled, et kas mõned välistegurid ei tule ja ei tee neile liiga ? Kas nad saavad koolis hakkama? Millist tulevikku saaksime neile võimaldada ? Kas tänaval käia või bussiga sõita on ikka ohutu ? Me kaalutleme pidevalt turvalisuse üle ja püüame seda parandada. Aga alati ei saa kindel olla. Mingil moel annab meile kindlustunnet teatud vanus. Me jõuame mingil hetkel, et elu ei olegi kuplialune lilleaas aga kui me ise seisame tugevalt surutud maapinnal ja püüame olla tugevad, siis saame hakkama. Me hakkame kindlustunnet otsima enda tegudest. Ehitan maja , panen kindlasti ka valve alla. Nii on ohutum, et väärtuslikud esemes ja inimesed jäävad selles majas ellu. Terve elu otsime me seda nn. kindlustunnet. Ja püüame nii palju kui võimalik enda elu turvalisemaks muuta. See, et suhe on läinud nässu või vanemad panevad pahaks su eluviisi, või sõbranna ei taha toru vastu võtta, et kuulata su vabandusi eilse tüli pärast, see võib meid suht maha suruda ja me soovime peituda . Otsida midagi, mis meile nüüd seda varjualust annaks selle karmi elu eest. Aga me ei pruugi seda leida, kui me ei ole kindlad eneses. Eelkõige tuleb olla kindel oma otsustes ja valikutes. Riskida haiget saada ja valu üle elada, vot see on tugevus. Ja seal hakkame me leidma, et me ei olegi nii nõrgad. Et mingi asi meis siiski on, mis paneb meid edasi võitlema. Vot see ongi see, mis aitab leida pisutki kindlustunnet. Me riskime ja saame haiget aga mõnikord me riskime ja jõuame võiduni . Elu ongi selline, ei mingit turvalisust, puhas riskimine. Tõuse jalule ja sa näed, et selles mitte turvalises maailmas on siiski midagi, mille nimel elada ja võidelda.

(By Tanja )

Põhimõtteliselt . Mis põhimõtteliselt ? Ma ei tea :D Mulle meeldib see sõna . Millest ma siis tahtsin kirjutada . ? Teater. Kuidas ma ikka ja jätkuvalt igatsen sinna. Lausa põlen. Nagu leek, mis ei taha kustuda, ainult tugevamini põleda. Lugesin just läbi Katrin Karisma raamatu "Minu ilus elu" ja see andis mulle tohutult energiat. Hakkasin mõtlema, et elu ei ole ikka kellegi jaoks lihtne. On olemas erinevad inimesed, kellel on erinevad võimed. Kes tuleb toime, kes mitte . Mina tahaksin kuuluda sinna sektorisse, kus ma saaksin ikka selle eluga hakkama . Alla anda ei tohi . Mitte miski ei tulegi lihtsalt kätte. See on juba vana tõetera ja tegelikult ei pea keegi seda nii palju kordama. Inimene peab ise oma tõe üles leidma. Ja see on pikk protseduur. Pikk teekond. Hakkasin täna mõtlema , et inimesed käituvad ikka nii ühte moodi. Jällegist vana tõetera aga selle üle niimoodi juureldes avastasin ma ka enda kohta nii mõndagi. Ma olen alati olnud inimene, kellele ei meeldi sugugi avalikult tunnistada oma vigu. Ikka on üks ja teine süüdi. Süüdi on elu. Ma kordan endale, ma ju usun jumalasse, miks ta mind siis ei aita ? Aga kuidas ta saakski, kui ma tegelikult ei palugi ta abi. Ma ütlen, et ma usun, panen küünlagi põlema, vahel palvetan ja satun ka aeg ajalt kirikusse. Aga kuidas ma tema poole pöördun ? Kallis Jumal, anna mullle jõudu selles elus edasi minna. Anna tervist ja jaksu mu perele ja sõpradele. Aita leida mu tugevus. Kõik on õige. Aga miks ma siis tõepoolest abi ei saa ? Täna avastain enda jaoks vastuse. Esitasin küsimuse, et kas ma ka tajun jumala jõudu ? Kas ma tõepoolest usun, et ta tuleb mu lähedale ja puudutab mind, kui ma teda vajan. Ei . Ma pole tõsiselt seda uskunud. Ainult loodan. Aga usk peab olema. Tugev ja vankumatu. Näita talle, et sul on valus ja raske aga , et sa oled tõesti valmis edasi minema, koos tema abiga. Kutsu teda, kirjelda teda ja ta tuleb peagi sinu juurde. Jumal on jõud. Kõikvõimas jõud. See ei ole isiksus, kes istub taevaserval ja lehvitab kätega edasi ja tagasi. Jumal on sina ise. Sinu hing. Sinu usk. Sinu lootus. Sa usu ja ta juskui tuleb su sisse ja suunab sind õigele teele. See on JÕUD, mis on tegelikult sinus alati olemas olnud. See täidab sind terviklikuks ja sa hakkad maailma nägema yye pilguga. See on nagu esimene armastus . JÕUD. USK. Muud midagi. See ongi JUMAL. Ja igas inimeses on see olemas, ta peab lihtsalt otsima, kutsuma selle enda juurde. Kui on valus, siis karju, kui oled rõõmus, siis naera. Aga tee seda südamest. Kogu võimsusega. Nii, et ka maapin su jalge all tajub seda. Ärge olge nii pinnapealsed. Muidugi me oleme elusorganismid, kellel on olemas funktsioneerivad organid. Kõik tundub tavaline. Me sünnime ja sureme. Vajame lihtsaid asju , et olemas olla. Aga kas see on tõesti kõik ? Ma ei usu. Meil on ka oma ülesanne. Mitte kunagi ei ole nii, et keegi või miski saaks eksisteerida lihtsalt olemasolu tõttu. Vesi on olemas, sest me vajame seda. Loomad vajavad seda. Puud on selleks, et meile puhast õhku anda, kui see eest on meie enda käed ehitanud tehaseid, mis toodavad süsihapegaasi. Aga jällegist põhjusega. Need tehased teevad jällegist meie heaks midagi. Paberitööstus vms. Niisiis, kuidas saame meie ainult lihtsalt olla ? Mis privileegid meil selleks olemas on ? Miks me ennast nii kõrgeks peame ? Kas seetõttu, et meil on olemas aju, mis mõtleb ? Meie peame ka ju siis midagi tegema. Selleks ongi meile rohkem mõistust antud. Me peame nüüd tasakaalustama, mida meile anti ja midagi endast tagasi andma. Mingid jäljed peavad meist jääma. Muidu inimesed, nagu tõesti, on kõik olnud mõtetu .
Mõelge natuke, mis on teie oskused ja kasutage neid. Ja kui leek põleb, siis põlege kaasa. Kui miski teis voolab nagu tugev kosk, siis uju kaasa. Mine vooluga kaasa. Anna endast kõik, mis anda suudad. Ja kunagi leiad sa selle rahu ja arusaamise, miks sa eksisteerisid. Ja sa leiad mõte. Ja selle kõige alus on USK .

Minus tapeti süütu näoilme ja elu võttis minult tahe olla uskuja . Nüüdsest nimetan ma ennast mänguriks. Mängin lõpuni ja vastaseks on elu ise. Ei vali vahendeid ega kaalutle kümme korda iga oma sammu üle. Teen mis pähe tuleb, ilma kahetsuste ja pisarateta . Selliseks on elu mind ise muutnud. Ei nuta , ei hala, ei anna alla. Teen kõik selleks, et hakkama saada ja saadan kaugele inimesed, kes on kahepalgelised ja kellest mul selles mängus kasu ei ole.Hoian ainult neid, kes hoiavad mind. Kes tahab mind hävitada, peab selles mängus kõik oma trumbid mängu panema. Minu moto : ela vaid neile, kes sind tõeliselt vajavad ja eelkõige ela iseendale ! Armastus ja hoolivus jäägu neile, kes seda väärib, mul ei ole seda nii palju , et ma suudaksin seda igaühele pakkuda. Elu on karm , kui ei meeldi , siis ära mängi .


Lõpuks peab ju ikka edasi minema, tahad sa või ei taha . Seisma jääda oleks puhtlollus. Kui seisad, siis tuleb miski sinust palju suurem ja ajab su alla ! Vot nii .

( By Tanja )